Elatisevõlglased saadetakse vangi

Rohkem kui kümnendi kehtinud seadusega on seni aastas vangi saadetud keskmiselt 30 elatisrahavõlglast. Seadus, mis võimaldab laste elatisraha võlglastele määrata kriminaalkaristuse ja saata nad sellega reaalselt vangi, karmistus tänavu 1. jaanuarist veelgi. Märtsis rakenduvad ka tõhusamad meetodid võlglastelt raha kätte saamiseks.

Äripäev kirjutas mõne nädala eest, et Eestis on üle 8000 teadaoleva elatisrahavõlglase, kes on kamba peale kokku oma lastele võlgu 14,6 miljonit eurot. Elatisvõlga nõuavad neilt sisse kohtutäiturid, kes menetlevad võlglasi täitemenetluse korras, kuid erandjuhtudel rakendatakse ka kriminaalmenetlust. Viimase kasutamisel on võimalik määrata märksa rangemaid karistusi.

Kohtutäiturite hinnangul võiks kriminaalmenetluse laialdasem rakendamine alimendivõlglaste puhul olla tõhus vahend lastele nende vanematelt elatisraha kätte saamiseks, sest kriminaalmenetluse kasutamisel on võlglastel reaalne oht vangi minna.

Vanglakaristust saab määrata karistusseadustiku § 169 järgi elatisraha maksmisest teadlikult kõrvalehoidjatele. Kuni 2015. aasta lõpuni aga oli seadus sõnastatud nii, et vanglakaristus ähvardas elatisraha maksmisest „kuritahtlikult kõrvale hoidjaid“. Teadlikku kõrvale hoidmist aga on advokaat Kalle-Kaspar Sepperi hinnangul märksa lihtsam tõestada kui kuritahtlikku kõrvalehoidmist.

Sepper märkis, et karistusõiguslikud sanktsioonid ei tule kõne alla enne, kui elatis pole kohtu poolt välja mõistetud. „Selle paragrahvi reaalse rakendamise eelduseks on eelkõige see, et elatis on kohtu poolt välja mõistetud ja otsus peab olema jõustunud. Elatise maksmise kohustus ise tuleneb seadusest, mis tähendab seda, et elatist peab maksma ka juhul, kui kohtuotsust tehtud ei ole,“ ütles ta.

Keda tasub vangi saata?

Sepper selgitas, et selle paragrahvi põhjal alustatud kriminaalmenetluses peab prokuratuur täiendavalt tõendama ka seda, et isik hoidub oma kohustuse täitmisest teadlikult ja otsese tahtlusega. See tähendab seda, et ta jätab kohustuse mõjuvate põhjuste puudumisest hoolimata täitmata.

„Põhiküsimuseks ongi tegelikult need „mõjuvad põhjused“. Kindlasti ei ole otstarbekas hakata töö kaotanud ja ajutiselt raskesse olukorda sattunud vanemat kriminaalkorras karistama selle eest, et ta oma elatise maksmise kohustust ei täida. Sellega viidaks isik veelgi raskemasse olukorda ja lootus, et ta sellest välja rabeleb, kahaneb veelgi. Pigem on karistusõiguslike meetmete rakendamine võimalik ja otstarbekas juhul, kus isikul on vahendid ja võimalused elatist maksta, kuid ta seda pahauskselt ei tee. Kuid ka sellisel juhul ei ole tegemist mustvalge olukorraga, kus on vaid õige ja vale tegutsemisviis,“ rääkis Sepper.

Ka justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik märkis, et rahalist karistust ja reaalset vangistust mõistetakse alimendivõlglastele suhteliselt harva ilmselt just sellepärast, et vangistuse ajal on nende võimalused sissetuleku puudumise tõttu lastele elatisraha maksta veelgi piiratumad ning ka riigi heaks rahaliste kohustuse panemine vähendab võimalusi, et raha lasteni jõuab.

Nii määratigi näiteks 2014. aastal vanglakaristus 33 elatisrahavõlglasele, kellest tegelikult saadeti reaalselt vangi vaid 3 (vt graafik). Nad kõik pidid maksma pisut üle 600 euro sundraha ja menetluskulude eest. Ligi 60 menetlust lõpetati aga oportuniteediga, kuna puudus avalik menetlushuvi või mindi siiski lepitusmenetluse teed.

Kui hirm paneb tegutsema

Samas märkis Sepper, et eelduslikult on elatisevõlgnike hulgas isikuid, kes töötavad töökohtadel, kus pole võimalik kriminaalasjas süüdimõistetuna jätkata.

„Sellistel puhkudel võib olla kriminaalmenetluse alustamine tulemuslik, sest sissetuleku kaotuse kartuses teebki võlglane suuremaid jõupingutusi, et elatisvõlga tasuda. Samas, kui ta seda ei tee ja kaotab kriminaalkaristuse tõttu töö, pole üldse mingit lootust selle isiku sissetuleku arvelt elatist kätte saada,“ ütles ta.

„Võib ju väita, et igaüks meist kardab vangiminekut, kuid peab arvestama, et võtta saab siiski vaid sealt, kust on midagi võtta. Kui ikka isikul puuduvad vara ja sissetulekud, ei aita tema kriminaalkorras karistamine mingilgi viisil probleemi likvideerimisele kaasa, pigem võib saada selle takistuseks,“ lisas Sepper.

Tuulik tõdes, et justiitsministeerium pole analüüsinud, kui paljudele elatisvõlglastele mõjub hirm vangimineku ees nii, et nad hakkavad maksma. „Praktikud on küll toonud näiteid, kus alustatud kriminaalmenetlus on kaasa toonud võla tasumise, kuid pigem võib arvata, et ainuüksi karistushirm elatisvõlgnike probleemistikku ei lahenda,“ sõnas ta.

Eeskuju Soomest

Ülemöödunud nädalal rääkis Kuku raadio saates „Äripäev eetris“ kohtutäitur Urmas Tärno veel teistest meetoditest, mis võiks aidata kõige paremini lastel nende elatisvõlgnikest vanematelt elatisraha kätte saada. Ta märkis, et pikemas perspektiivis peab muutuma eelkõige ühiskondlik suhtumine: normiks peab muutuma oma laste eest hoolitsemine ja taunitavaks selle tegemata jätmine. Ta võrdles seda purjus peaga või ilma turvavööta auto juhtimisega, millele 20 aasta eest ei vaadatud nii viltu, kui seda praegu õnneks tehakse.

Tärno rääkis, et näiteks Soomes aitas võlgnikelt elatisraha kätte saamisele väga hästi kaasa see, kui kohtutäituritele anti võimalus tutvuda võlgnike arveldusarvetega, et nad näeksid seal toimuvat reaalajas. „Soomes oli pikk diskussioon, kas see on põhiseadusega kooskõlas, kuid leiti, et sissenõudjate õigused kaaluvad pangaseadused üles. Meil kahjuks seda võimalust ei ole,“ ütles ta.